Monday, January 16, 2017

LOETUD: "Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused" Hector Garcia & Francesc Miralles, ehk veidi tesitlaadi lugemist

Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtuslik elu saladused
Hector Garcia & Francesc Miralles
Pegasus, 2016
Tõlkinud Riina Valmsen

Tutvustus


Jaapanlaste arvates on igaühel siin maailmas oma ikigai – elu eesmärk ja põhjus elada.

See raamat analüüsib Jaapani Okinawa saare õnnelike ja igavesti noorte 100aastaste ja vanemategi elanike pikaealisuse tagamaid ja püüab lahti mõtestada peamist: mida siis ikkagi tähendab ikigai, mille olemasolu lubab saare inimestel nautida lõbusat ja teguderohket pikka elu?
Kuidas nad toituvad, millega tegelevad, kui palju töötavad ja mil viisil suhtlevad lähikondlastega? Ja mis eriti oluline: kuidas on nad oma ikigai leidnud? Selgelt määratletud ikigai, eluiha ja kirg, on midagi, mis annab rahulolu, õnnetunde ja sisu elule ning aitab elada vaimses ja füüsilises tippvormis võimalikult kaua.
Selle raamatu eesmärk on aidata lugejal üles leida oma ikigai, ent kirjeldatakse ka jaapani filosoofiat ning antakse nõuandeid ihulise ja hingelise ärksuse säilitamiseks.

Minu jaoks kaugeltki mitte tavaline lugemine. Üldjuhul väldin psühholoogia ja eneseabiraamatute lugemist. Olen sattunud paari liialt targutava raamatu otsa, mis viis igasuguse soovi nendetaolistega veel kord kokku puutuda. Selle raamatu puhul otsustasin aga teha erandi, sest Jaapan ja jaapanlased on mind huvitanud juba mitmeid aastaid.

Jaapanis, Okinawa saarel, elavad inimesed, kes kuuluvad maailma vanimate hulka. Üldiselt on maailmas käputäis kohti, mida nimetatakse sinisteks tsoonideks, ning kus elab kõige rohkem üle 100-aastaseid supervanureid. Raamatus räägitaksegi neist inimestest ja nende ikigaist - kirest ja soovist tegutseda, elada. Iseendalegi üllatuseks sattusin selle raamatu lehekülgedel kokku ka mulle täitsa tuttavate tegelastega: Hayao Miyzaki, Haruki Murakami jt. 

Muidugi proovisid autorid välja uurida täisväärtusliku elu saladust, kuid see jäi minu arvates raamatu lõpuks saavutamata. Lemmik kohaks jäigi, vähemalt minu jaoks, ühe supervanuri soovitus pika elu elamise jaoks: saladusi pole ja on vaja lihtsalt elada. 

No comments:

Post a Comment