Monday, August 22, 2016

LOETUD: "Trifiidide päev" John Wyndham, ehk ohtlikud taimed pimedas maailmas

Trifiidide päev/ The Day od Triffids (1951)
John Wyndham
Hea Lugu; 2015
Tõlkinud Helen Urbanik

Tutvustus:
Inimkond on leidnud endale uue ning väga tulutoova tooraine, mida saadakse geneetiliselt muundatud taimedest – trifiididest. Need lihatoidulised taimed suudavad oma eriliste jätkede abil edasi liikuda, tunduvad omavat midagi intellektisarnast ja nende mürgine astlalöök on enamasti surmav. Kuna taimi hoitakse köidetuna istandustes ja tarandikes, siis pole nendega otsest probleemi. 
Ühel maiööl läbib Maa oma orbiidil komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imelise ja seninägematu vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik inimesed, kes seda imetlesid, pimedad. Nägemise puudumine teeb inimestest abitult kompiva ja saamatu saagi, mida trifiidid asuvad ära kasutama. John Wyndham kajastab romaanis ka sotsiaalseid ja moraalseid probleeme, mis uues olukorras inimeste ees seisavad. Kas ja kuidas selles apokalüptilises maailmas pimedad ja üksikud nägijad hakkama saavad? Kuidas kohaneda uute oludega ja milliste eetikanormide järgi selles pimedas maailmas elada?
Alustasin selle raamatu lugemist, sest kirjeldus ja üleüldine idee tundusid minu jaoks vägagi põnevatena. Umbes poole peal hakkas aga see kõik kuidagi liiga tuttavana tunduma. Iseendalegi üllatuseks olen ma seda teost juba lugenud, seda küll juba päris mitu aastat tagasi. Tolleaegsest lugemispäevikut lugedes võib järeldada, et see meeldis mulle, kuid nähtavasti ei avaldanud see mulle nii suurt mõju, et ma seda mäletanud oleksin. Nüüd jääb see raamat mulle küll meelde - vist olen nüüd piisavalt vana, et selles leitavaid sotsiaalseid ja moraalseid probleeme paremini mõista.
Olen nüüdseks vaadanud ära ka 2009.aastatst pärineva lühisarja ning heitnud pilgu peale ka 1962.aasta filmile. See film oli naljakalt huvitav - tolle aja ulmefilmide tegemise võimalused olid üsna piiratud, kuid samas olid need tegijad leidlikud ja suutsid suurepäraselt hakkama saada sellega, mis neile kättesaadav ja võimalik oli. Kui vähegi on huvi ka filmikunsti arengu vastu, siis soovitaks neid kahte ekraniseeringut vaadata kas üksteise järel või, veel parem, paralleelselt. Võin lubada, et seda ei kahetse keegi. Hoiatuseks siiski kordan, et varasem on üsna imelik ja nõuab veidi harjumisaega, eriti kui pole varem varajaste ulmefilmide ja nende mõningase kohmakusega kokku puutunud. 
GRH: 4/5 (3.99)

No comments:

Post a Comment