Monday, August 22, 2016

LOETUD "Ohakalind" Donna Tartt, ehk nagu linnuke oksal

Ohakalind/ The Goldfinch (2013)
Donna Tartt
Pegasus; 2016
Tõlkinud Bibi Raid
Pulitzer 2014


Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksinda ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. 
Kasvades õpib Theo liikuma mängeldes kõrgklassi söögitubade ja tolmuse labürindilaadse antiigipoe vahel. Ta on eemale tõugatud ja armunud – ning maal, mis on tema talisman, asetab ta üha aheneva, üha ohtlikumaks muutuvama ringi keskmesse. 
“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest. 
„Ohakalind“ on ameerika kirjanduse elava klassiku Donna Tartti kolmas romaan, mis võitis paljude auhindade kõrval Pullitzeri kirjanduspreemia. Varem on temalt eesti keeles ilmunud romaan „Salajane ajalugu".

Goodread'si järgi on minu selle raamatu lugemise alguseks märgitud 14.märts 2016 ja lõpetasin ma selle tellise alles 18.augustil. Suuresti on niivõrd pika lugemise põhjuseks raamatukogu tähtaeg ja antud raamatu suur nõudlus, mis ei lubanud mul pikendamisi teha. Vähem on süüdi raamatu enda mahukus ja stiil.
Keeleliselt on tegu väga hea raamatuga, mis muutis ka lugemise suhteliselt laduseaks. Kui juba alusatsin lugemist, siis käest oli raamatut üsna keeruline panna. Olid küll mõned kohad, mida soovisin vahele jätta, kuid neid polnudki tegelikult nii palju. Olen lugenud, et paljusid häiris raamatus küllaltki olulist rolli mänginud alkohol ja uimastid, kuid minu jaoks neist probleemi ei kujunenud. Teatud vihjed peategelase ja Borisi vahelistele tunnetele ei häirinud samuti, sest olen nüüdseks selle osaga tänapäeva kirjanduses jõudnud ära harjuda. Huvitavamaks osaks teosest oli antiikmööbliga seotu, eriti restaureerimise ja antiigiäri pool. 
Mulle sellised arengulood üldjuhul meeldivad, seetõttu ei oska ka midagi väga kriitilist Tartti teose kohta öelda. Uuesti ma seda lugema ei hakkaks, aga olen päris õnnelik, et selle monstrumi ette võtta otsustasin. Samas olen plaani võtnud lugeda läbi ka Tartt'i "Salajase ajaloo" ja loodan tõesti, et see raamat on minu jaoks sama huvitav.

GRH: 3/5 (3.86)


No comments:

Post a Comment