Tuesday, July 12, 2016

LOETUD: "Mina olen Ozzy" Ozzy Osbourne ja Chris Ayres, ehk nahkhiired, tuvid, kassid, kanad...

Mina olen Ozzy / I am Ozzy (2009)
Ozzy Osbourne ja Chris Ayres
Kirjastus Kunst, 2016
Tõlkinud Hels Hinrikson

Ma teadins, et Ozzy on oma elu jooksul õige mitme lollusega hakkama saanud. Selle raamatu lugemine kinnitas minu arvamust. Ta on olnud alkohoolik ja narkomaan; ajanud vihaseks kristlikke liikumisi kogu maailmas; käinud läbi õige mitmest kohtumajast ja istunud erinevates kongides; püüdnud tappa oma naist ja hirmutanud oma lapsi; rüvetanud kultuuriväärtusi (Alamo) jpm. Tema maine on käinud ära kõige sügavamas augus, kus üldse olla saab, ja tervis on päris tihti sellega seal ühinenud. Kõige selle kõrval on tegu aga ühe geniaalsema lauljaga, keda olen kuulanud. Ma ei ütle, et ilma temata ei oleks Black Sabbathit, sest on ju. Kuid ilma temata ei oleks mitmeid tuntud lugusid olemas või eksisteeriksid nad hoopis teisel kujul. Näiteks ilma tema ja Randy Rhoads'i koostööta, poleks sellist lugu nagu "Goodbye to Romance" ja ka mitmeid teisi, mida see suurepärane kitarrist aitas luua. 
Raamat oli hea, isagi väga hea, kuigi kohati tundus, et Ozzy püüab liiga palju oma elu ja valikuid õigustada ja ennast välja vabandada. Huumor oli hea ja kogu lugu on üldjoontes hästi kirjutatud. Mõneti häirivaks kujunes pea igal leheküljel mainimist leidnud alkoholi ja norkootikumide tarvitamise mainimine. See aga käib vist asja juurde, ajad olid sellised. 
Ozzyt tuleks võtta sellisena, nagu ta oli ja on. Tal on hulgaliselt vigu, ta teab seda ise kah, kuid selle kõrval on ta oma perekonnale pühendunud - vähemalt selle raamatu põhjal. 

No comments:

Post a Comment