Monday, June 27, 2016

LOETUD: "The Sin Eater's Daughter" Melinda Salisbury - meeldivalt õela kuninganna kurjad plaanid

The Sin Eater’s Daughter
Melinda Salisbury
Scholastic, 2015

Melinda Salisbury elab kusagil Lõuna-Inglismaal mere ääres. Käesoleva raamat on tema debüütromaan ja sellele on ilmunud ka järg. Nagu minagi, arvas Melinda väikesena, et Ronald Dahl’i Matilda on kirjutatud temast. Temaga lähemalt tutvumiseks soovitan lugeda intervjuud:http://helloiammariam.com/an-interview-with-melinda-salisbury-author-of-the-sin-eaters-daughter/


Raamatust endast. Võiks öelda, et terve raamatu peale on kokku neli olulisemat tegelast.
Twylla – peategelane, kelle arengut saab nendel lehekülgedel jälgida. Autor on öelnud, et ta ei tahtnud luua praegu nii populaarset tugevat nais-tegelast sellisel kujul nagu need hetkel levinud on. Tugev nais-tegelane ei tähenda automaatselt traditsiooniliselt meestele omistatud iseloomujoonte ja rollide ülekandmist naisele. Salisbury leiab, et hea nais-tegelane on tugev just naisena, mitte rindadega mehena.
Kuninganna – teine kandvat rolli omav naine selles raamatus. Õel, vastik, salakaval, mõrvarlik – võiks öelda, et peaaegu täiuslikult kuri tegelane. Kuningana on see tegelane, kellele tahaks virutada, ja see teeb ta meeldivaks. Hea tegelane on see, kes tekitab emotsiooni – olgu see siis hea või halb.

Prints Merek – kuninganna poeg, ainus kes saab kuninganna otsustele surmavate tagajärgedeta vastu vaielda. Algul tundus veidi külm ja eemalviibiv, kuid loo arenedes muutus üheks mu lemmikuks. Ta on hea ja mõistev, kuid samas ka kaval ja auahne. Ta on valmis muutusteks ja soovib muuta oma rahva elu paremaks.
Lief – Twylla valvur ja sõber, kellest saab midagi enamat. Uus ja eriline inimene Twylla elus, kes muudab tema arusaama ümbritsevast. Algul tekitas minus küsimusi, siis harjusin ära ja lõpus said mõned minu kahtlused kinnitust. Tugev tegelane, kes on raamatus omal kohal.


Üheks minu jaoks huvitavaks osaks raamatust on seal kindlat rolli mängiv nö surivoodirituaal – pattude söömine. Kuna minu erialane huvi erinevate kultuuride surmkultuuri vastu on suur, siis selle raamatu see osa oli mulle eriti meeltmööda. Mõte surnud inimese pattude söömisest on huvitav ning plaanin uurida, kust autor selleks inspiratsiooni asi.

Hea lugemine, kuigi loodan, et järgmises raamatus saab veidi rohkem actionit. 

GRH: 3/5 (3.48)

No comments:

Post a Comment