Friday, June 24, 2016

LOETUD: „Haiuim ja Sichuani pipar: magushapu söömismeenutus Hiinast“ Fuchsia Dunlop – hulgaliselt toitu kultuuri, ajaloo ja poliitika vahepaladega


Haiuim ja Sichuani pipar: magushapu söömismeenutus Hiinast/ Shark’s Fin & Sichuan Pepper. A sweet-sour memoir of eating in China (2008)
Fuchsia Dunlop
Kirjastus Tänapäev, 2015
Tõlkinud Kreet Volmer

Hiina kultuuris on toit alati erakordselt tähtis olnud. See pole olnud väärtusmõõt mitte ainult meditsiinis, vaid ka religioonis ja ohverduses, armastuses ja suguluses, ärisuhetes, altkäemaksudes ja mõnikord isegi spionaažis (legendi kohaselt korraldasid hiinlased ülestõusu mongoli  vallutajate vastu 14.sajandil, peites sõnumeid traditsiooniliste kuukookide sisse). „Rahva jaoks on toit taevas“ kõlab sageli kasutatav vanasõna. (lk 245)

Avastasin selle raamatu täiesti juhuslikult, laenutasin kohe kui seda nägin ja siis seisis ta mõned kuud mul lihtsalt riiulil. Arvasin, et tegu on nö kõige tavalisema reisiraamatuga, kus on lihtsalt suurt rõhku asetatud Hiina toidule. Esimese paarikümne lehekülje jooksul sai mulle selgeks, et tegu pole sugugi tavalise reisiraamatuga, kuigi toidukultuurile on selles teoses eraldatud kandev roll. Jah, reisimist on selles raamatus palju, kuid kogu liikumise ajendiks on alati soov uurida just erinevate piirkondade kokandust ja üldiseid toiduga seonduvaid traditsioone.


Autor ütleb üsna raamatu alguses selgelt välja, et see, mida Läänes nimetatakse „Hiina toiduks“ on äärmiselt eksitav. Hiina (ametlikult siis Hiina Rahvavabariik) on üks maailma suurimaid riike (Kanda, Venemaa ja USA kõrval) – pindalaks on üle 9,5 miljoni km2. Riik on jagatud 33 provintsiks, mille hulgas on 22 provintsi, 5 autonoomset piirkonda, 4 keskalluvusega linna ja kaks erihalduspiirkonda.  Kui vaadata erinevate etniliste gruppide hulka selles riigis, siis on pilt äärmiselt kirju. Ametlikult on tunnustatud 56 erinevat etnilist gruppi – Han hiinlased ja nende kõrval veel 55 erinevat rahvast.  Samas on mitmeis etnilisi gruppe, mida Hiina Rahvavabariigi valitsus ametlikult pole tunnistanud ning ka selliseid, mis on nö sulandatud mõne teise tunnustatud grupiga. Lisaks loetakse ametlikult ka Taiwan üheks HRV provintsiks. Vaadates kogu seda rahvaste keedupotti, on loomulik, et igal etnilisel rühmal on oma kindel köök ja sellele omased maitsed. Seetõttu  on raske rääkida üldiselt hiina köögist, sest sellisel kujul seda lihtsalt ei eksisteeri.

Dunlop alustab Sichuani köögist ning see jääb läbivaks teemaks kogu raamatu jooksul. Tema esimesed aastad mööduvad puhtalt Sichuani köögi uurimise tähe all, kuid hiljem rändab ta ka teistesse provintsidesse (Hunan, Xinjiang, Fujian jt.). Ta kirjutab huvitavalt ja kaasahaaravalt Sichuani vürtsikast ja säravast toidust ning sellest ja ülejäänud Hiinast täiseti erinevast uiguuride kultuurist ja toitumiskommetest; kadunud keiserlikust kokakunstist ning erinevate rahvaste segunenud toitudest Shanghais. Vaatluse alla tuleb tooraine, toidu valmistamine ning selle tarbimine, kohati läheb autor minu jaoks liiga üksikasjalikuks, kirjeldades mõne roa kindlaid valmimisstaadiume ning mõnda konkreetset tehnikat, kuid selle kõige kõrval on näha ka autori suurt huvi ja pühendumist valitud teemale.  Lisaks toidule räägitakse aga ka poliitikast, ajaloost ja kultuurist. Mainitakse nii keisririiki,
Hiina viimast keisrit kui ka Kulutuurirevolutsiooni ja Suurt Hüpet; traditsioonilise kokakunsti kadumist ja siis taastärkamist pärast Deng Xiaopingi reforme; elu maapiirkondades ning seal püsivat traditsioonilist sotsiaalsest korda (mis Lääne inimese jaoks on kindlasti arusaamatu ja tihtilugu lihtsalt vastuvõetamatu);  90.ndate alguses alanud uuenduste läbiviimist, mis kätkesid endas mitmete linnade vanade osade totaalset hävitamist ja uute betoonkastide asemele ehitamist;  suhtumist ohustatud liikide kaitsesse ja nende samade liikide toiduks tarbimisesse; looduse saastumist ja sellest tulenevaid terviseprobleeme, mis on tihedalt seotud ka toitumisega.

Lugemise jooksul sain pidevalt uut informatsiooni, mis viis selleni, et lugemiskiirus oli suhteliselt aeglane. Pidevalt leidsin ennast internetist lisateavet otsimas. See muutis aga raamatu ainult huvitavamaks. Üldiselt olen selle lugemisega rahul.

Tekkis küll pisike probleem – tekkis isu hiina toidu järele. Mitte selles kitsas tähenduses, nagu ma seda näen igapäev Tartus või mujal Eestis ringi liikudes, vaid kogu hiina toidu järele. Tahan ka proovida Sichuani roogasid ning siis liikuda mujale ja proovida muu piirkonna traditsioonilist kokakunsti. See jääb hetkel aga ainult tulevikuplaaniks ning pean vist leppima tavalise lääneliku „Hiina toiduga“.

GRH (Goodreads hinne): 4/5 (3.94)

No comments:

Post a Comment